Arvan ja usun, et enamus inimesi pole mind trenni tegemas näinud.
Ma ei teegi trenni iga päev. Hea öelda, et ei viitsi... Kuid vahel ei jätku ka abistaja tunde ja nii edasi...
Tegelikult, kui saaksin, siis käib nädalas kordki jõusaalis ja ujumas.
Kodus üksi trenni teha, hakkab lõpuks igav... Heakene, abistaja oleks kõrval, kuid... See kõik poleks ikkagi see.
Ka rehaplaan pole minu jaoks see... Et minna kuhugile ettenähtud füsioteraapiat saama, vajaksin siiski abistajat... Ning nii palju, kui olen kuulnud, on minimaalne...
Mulle meeldib oma keha tegelda täpselt siis, kui soovin ja täpselt nii kaua kui soovin... Aga praegu jah olen olnud natuke ka laisk. Olen endale aus. Mugav on ju öelda, et ei saa ega pole ja nii edasi ja nii edasi...
Kõik on veel võimalik.
Kodus on venitusrihmad. Kaks aastat. Tõesti hästi lihtne trenni teha.
Noor olles treenisin tädi Eva juures. Kihvtid aastad olid. Kolm - neli - neli pool aastat. See andis ka igatmoodi palju mulle juurde. Ka mõttemaailmas... Jah, vahel ei viitsinud ega tahtnud... Vahel olid põlved narmaskil... Samas meenub millegipärast tädi Eva preemiad, mida andis iga väiksema saavutuse eest. Näiteks võis praetud ülisuur puravik.
Päris sellist hullumeelset trenni nagu nelikümmend aastat tagasi oli, ma siiski enam ei tahaks...
Rahulikumalt ja pidevalt aga küll.
Kui suurelt unistada, siis võiks olla mu Võlumaa kodus ka basseingi - ei oleks üldse paha...
Mulle meeldib ka seista... Kuigi mitte kõik abistajad, kas ei jaksa või ei julge minuga trikke teha. Umbes nii nagu väikese lapsega... Aga mu keha igatseb just väntsutamist, mis tulebki sujuvalt tegutsemisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar