Taas leian end... See nädal oli eriti otsimise mäng iseendaga...
Taas on õhtud näiliselt pikemad. sest kellakeemise mäng oli jälle. Õhtud pimedamadki.
Aga lühike päevavalgus ja pikk pimeaeg ei ole hull raskus kukil, kui sa ainult mõtled sedasi.
Kui lihtsalt südamel kergesti särada.
Eile õhtul tuli taas loomistuhin. Olin juba unustanud ammuilma, mulle endale vähemasti tundub nii, mida olen soovinud kogu hingest peaaegu alati. Või, kui polnud mitte unustanud, siis olid soovid ja loomisplaanid alla surutud endas. Seda päris ausalt.
Võib - olla oli seda aega just selleks vaja, et tuletada iseendale meelde, milline loomisväärtus on kõigele vaatamata minus.
Ja hakkasingi eile hilisõhtul taas looma. Ei, mitte uusi asju. Kuid uuesti asju, mis on pooleli... Ja sõna pooleli on ka pisut vale sõna... Kõik, mida soovin veel taas ja taas luua edaspidigi, olen juba teinud. Vähe või palju või parajalt... Nüüd on aeg nende sündmustega ja tegemistega edasi vägevamalt edasi liikuda.
Homme algab uus nädal.
Usun, et tuleb väga lahe nädal.
Olgu loov nädal kõikidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar