Kui mind pole endale olemas

 Kellele sind vaja on? 

Tavaliselt kõlab vastus, olen suht veendunud, et teistele.  Kellele siis iganes. See on õige.

Viimasel ajal räägitakse, kui vajalik on olla endale olemas. Ka see on õige. 

Kuid, kui mind pole  endale olemas, siis ma ei saa teistelegi olla olemas... Päriselt endana. Mau võin küll anda kõik endast, aga see pole see. 

Mind pole endale olemas. Pole olemas olnud juba tükkimal ajal. Ma ei saanud aru, mis tunne on või kuidas seda sõnadesse panna... Mul oli seletamatu tunne. Kõik on olnud hästi. Elan parimat elu nagu saan ja oskan, aga selles oli üks väike osa puudu... Mina ise. 

Lapsest saadik olen olnud enda moodi. Enda oma. 

Arvasin, et praeguseni.

Küllap olengi.

Lihtsalt olen olnud ´iseendaga natuke rohkem peitus. 

Enese uuesti ja uuesti leidmise mängulust on kadunud. Aga see oli ju mul suurima lustina.

Vahel, mõni hetk on tunne, et keegid teised elavad mu eest, vastutavad ja otsustavad minu eest või siis ei vastuta ega otsusta ka, aga teevad näo nagu elavad minu eest. Mina ise ju teen täpselt seda sama.

Ma ei oska enda vastu lahke olla. Teiste vastu aga küll. Vähemasti püüan olla lahke ja leebe, mõistev. Kaua seda jaksan, kui iseendale pole lahkem, leebem, mõistetavam... 

KÕIK on tegelikult normaalselt hästi. 

Lihtsalt tänane päev ei läinud nagu soovisin... Ja arvatavasti paljudel. Aga inimesele on ikka tema aeg ja päev kõige olulisem. 

Seda enam, et hommikul on tulnud kõigele vaatamata loomisenergiad ja siis... avastad, et oh ei seda ma ei tee iial .     Mõttetu... 

KÕIK on aga tõesti normaalselt hästi. Olen hakanud nii  ütlema. Sest hästi ongi hästi. Veel rohkem hästi. Veel parem. Vahel pole hea ega halb, ongi normaalselt hästi. 

Nägin numbreid 14:14... 20:02... Topelt numbrid panevad naeratama. Iseeneselikult. Lihtsalt näed numbreid ja naeratad. Ja lähed toimetustega edasi. Usutakse, et inglinumbrid.  Mine tea, järsku tahtiski mõni ingel midagi mulle öelda... 

Nagu näiteks;   

ole endale alati olemas. 

Või 

leia mängulust enda taasleidmise juures üles... 

Naeratuse suule toob ka riiuleid koristades leitud kommikarp, mis on seal seisnud jõulust, Mul ka lahedad päkapikud..