On päevi, mis on imelised ja natuke kurvad.
Sügavuti mõtlema panevad. Tahad kirjutada, kuid ei suuda nii kiiresti mõtteid kirjutada... Ja siis jääd veel sügavamalt mõtlema...
Mõni hetk oled kogu maailmale tige, kui saamatu on...
Ja siis jälle naeratad:
Elu on siiski ilus ja imeline.
Tahad tunded välja kirjutada, aga sõnu jääb väheseks...
Mul oli eile õhtul täpselt nii.
Mõtteid palju.
Tundeid palju.
Sõnu vähe.
Lõppude lõpuks, miski peab jäämagi tundeks omaenda sisse.
Kirja pandud mõtted on alles. Küllap ka postitan millalgi. Ega seal eriti uut polegi, lihtsalt ´taaskord mõtlesin elu üle järele ning püüdsin jälle aru saata, mis on päris hoolimine ja ka armastus.
Kõik on aga korras. Nii korras kui saab olla.
Eile oli tõesti väga hea ja armas päev.
Täna sama.
Päikegi oli taevas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar