Vahepeal näib olevat seisak. Seda nimetatakse energia või millegi languseks...
Aga
Kas ikka on seisak või langus?
Või hoovõit...
Hingad sisse ja välja... ootad seda "nüüd ja kohe" hetke, et taas kuhugile edasi liikuda...
Tasa - tasa liigun klõpsu poole, et nüüd on mul Võlumaa kodu olemas... Mõistus tõrgub uskumast ja nii edasi... Kuidas üldse hakkama saan...
Tegelikult siin praeguses kodus on olnud ka Võlumaa. Päriselt. Ma valetaksin iseendale, kui see ei ole nii olnud. Ja ma olen kolmkümmend seitse aastat siin Võlumaal saanud hakkama. Selle üle olen õnnelik ja tänulik.
Täna käisin kinos. Mind kutsuti.
Ei, mitte mõne peika poolt - seda juhtumit ei mäletagi ma, kuna viimati mõni peika kandidaat mind kinno kutsus... Ah, õigus küll, mul polegi neid olnud. Kandidaate. Kui mõni meest püüabki midagi, siis see pole kindlasti kino. Või noh kino saab, aga see ei meeldi mulle. Ja jääb sinnapaika... Mina soovin päriselt kohtuda inimesega ja siis minna sinna, kus mõlemad oleme õnnelikud ja teha seda, mis teeb mõlemaid õnnelikuks.
Seda vahepalaks.
Eks sellised salaunistused on mul ka aeg-ajalt.
Käisin Võnnu kultuurimajas kinos, Kultuurimajas kinos polnud ma aastaid käinud. Juba see oli eriline käimine üle pika pika aja.
Sai vaadatud Eesti uut filmi "Seatapp". Sai naerda, mõne koha peal tulid pisaradki. Mõtlema panev film maaelust ja üleüldse elust praegusel ajal. Kas jääb aega teregi öelda... või kas loomi on vaja... Kindlasti on... Armastavaid inimesi ka... Vastasel juhul ei jääks elus miskit püsima...
Aitäh Ulvi ja Külli, et te kutsusite mind kinno!!
See "nüüd ja kohe" on tegelikult igas päevas.
Tuleb lihtsalt tähele panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar