Teen vahele ühe postituse, mida üldse plaanis polnud täna. Siis tulevad Kuldvõtmekese vastuseid...
Hästi palju on küsitud minult, kuidas suudan kannatlik olla. Olen üle keskmise kannatlik. Ise ei pane tähele. See mulle nii endast mõistetav ja loomupärane.
Aga täna olin lihtsalt kopajalg - võttes külmkapist maasikamoosi, lendas kauss põrandale. Pool elamist oli toormoosi täis. Jalad punased nagu oleksin siga tapnud... Vaatasin. Naersin. Avastasin, et kausipõhja oli ka jäänud veel söömiseks moosi. Kõik hästi. Koristasin umbes pooltundi...
Mõtlesin, mis see siis veel on, kui mitte magus kannatlikkus?
Kõigest moos põrandal - mõtleks, milline tühine aps. Seda enam, et söömiseks jäi ka veel!
Nohjah, koristuseks läks küll mitte plaanitud aeg, kuid sellele vaatamata on ka tänase päeva pikkus 24 tundi ning usutavasti saan tänagi tehtud, mis vaja... Kiirust ega aeglust ei olegi...
Milleks pean siis nutma või hädaldama oh jumal, hakkasin sööma kümme minutit hiljem või külmkapp kõrge ja külm või jumal teab mida veel... et ma ei hooli tööst ega vaevast, loopin raha maha...
Kui palju on mul selliseid juhtumeid olnud... Lugematul arvul.
Oli aeg, kui põdesin ka täiega. Tahtsin korralikum olla. Mitte midagi uppi ajada ega lõhkuda ega valesti teha... Lapsena sain pahandada, kui ajasin mustikamoosi vaibale, arvati, et nimelt ajasin... Olin solvunud, et ei küsitud, mis juhtus tegelikult... Ma tahtsin purgi lauaäärele, et keelega limpsada moosi, sest nägin, et emal oli tegemist ja mina ootasin oma järge... Tahtsin lihtsalt aidata. Ma ei arvestanud, et laud oli natuke libe, tõmbasin pisut hooga purgi lähemale...
Aga sellised apsakad õpetavad. Mind on õpetanud asju rahulikult võtma. Ei ole hullu, kui mõni asi kukubki. Siiski püüan mitte kukkudada... Nimme ei tee ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar